Maagilised ööd ja kummalised hääled metsast ehk siinsest tumedamast reaalsusest

Vihm mängib akna all oleva mangopuu lehtede peal trummi, igast ilmakaarest sähvib heledaid piksenooli nii, et mu muidu kottpimedasse tuppa tungib aeg-ajalt ere valgussõõr ning mina püüan moskiitovõrgu all istudes päeva emotsioone kinni. Minu tavapärane õhtu siin Ingusis on saabunud. Tõden, et siinsetes öödes on midagi apokalüptilist, lausa maagilist. Päike loojub siin pool maakera kuuest ning seitsmest katab maad pimedus. See on ka aeg, kus ritsikad alustavad oma igaõhtust kontserti. Hoolimata kalendri järgi aasta kuivematest kuudest ning vihmaperioodi lõpust on pea iga päev koos pimedusega saabunud vihmapilved, mis on endaga kaasa toonud äikese ja troopilised vihmad. Sellina ilmastik on praegusele aastaajale aga üsna ebaharilik ning antud on El niño hoiatus, mille kohaselt ennustatakse 60. aasta tugevamat vihma. Et vältida 1997. aasta üleujutustega kaasnenud inimohvriterikast katastroofi, kus mitmesajad inimesed jäid peavarjuta ning tohutut kahju kannatas põllumajandus, karjakasvatus, infostruktuur ning veevarustus, on üle riigi alustatud erinevate ennetustöödega..

Tulles, aga tagasi siinsete õhtute juurde, siis sama ootamatult, kui saabub tugev vihmahoog, on taevas selge ning enne südaööd on õnnestunud mägede kohal lõõmamas näha punakat veenust, mis aeg-ajalt meile ikka end ilmutab.. rääkimata täheparve linnuteest, mis siin kuidagi erakordselt eredalt taevasse joonistub. Nii mõnelgi õhtul oleme Korinnaga tekid kaenlasse võtnud ning peatunud hetke, et seda ainulaadset taevalaotust natuke rohkem endasse ammutada. Kui lisada sinna juurde veel siinsed neoonsed, jaaniussi moodi kiirgavad tiivulised ööliblikad, siis õhus on maagiat hõljumas tunda küll.

20150807_183548

Kuid lisaks sellele maagiale, mis loodus oma väega siin tekitab, kannab öö üha tihedamini meieni ka läbi metsade tulevat trummeldamist, hõimulaule, kummalisi hõikeid, häälitsusi, muusikat. Kui alguses oletasime päikesetõusuni kestva pigem rõõmsatoonilise muusika järgi, et tegemist on mõne peoga ning külas tähistatakse midagi, siis nüüdseks teame, et läbi öö kostuv muusika viitab hoopis matustele.. Kuna ka tänane õhtu pole erand ning järjekordselt püüan öise hõimutrummi heli peale unne suikuda, siis paneb see mind hoopis siinse ühe reaalsuse ja elu vältimatu osa üle mõtisklema..

Pikad peied ning tants igavikku

Matused ning surmatemaatika on paratamatult meie siinse ajaga väga tihedalt põimunud olnud. Ühest küljest meieni kanduvad helid, mis möödapääsmatult meid justkui iga matusetalitluse osalisteks teevad. Teisalt teadmine, et pea pooled korrad, kui Old Man triiksärk seljas küla peale läheb, on põhjuseks kellegi ära saatmine.. Siinsed matuserituaalid ning kombestikud lahkunu ära saatmiseks on aga meie kultuuriruumile võõrapärased- igal hõimul on oma erinevad rituaalid ning see, mis tavasid täpselt järgitakse sõltub ärasaadetava soost, vanusest ning abielustaatusest.

Matuserituaal algab surma teatavaks tegemisest. Meie saime esimest korda osa surmateatest, kui ühel varahommikul kuulsime naabrite hüti lähedalt kaeblikku nuttu, mis ajapikku üha valjemaks ning mitmehäälsemaks muutus. Nutule taustaks lisandusid õige pea trummihelid ning hõiked. Meie silmanähtavalt segaduses ilme peale selgitas Mama, et naabrinaine on pärast rasket haigust oma vabastava tee leidnud ning nüüd antakse teistele külaelanikele tema lahkumisest teada. Seejuures edastatakse surmateade alati päikesetõusu eel või õhtupimeduses. Ühtlasi kutsutakse nii kogu küla kokku, et läbi laulu ning tantsu meenutada surnu elatud aastaid ja ilusaid hetki.

Matmistseremoonia toimub tavaliselt esimesel saabuval laupäeval. Siis on möödunud piisavalt hulk päevi, et kõik kaugel elavad sugulased ja sõbrad kohale jõuaks. Samuti on eelnevate päevade pidustustega kokku kogutud piisavalt palju annetusi, sest matuste korraldamine siinses kultuuriruumis on kulukas. Ära tuleb saata võimalikult väärikalt, võimalikult paljude inimestega ning võimalikult rikkaliku toidulauaga. Ja reeglipäraselt on matused siin olnud rahvarohked. Viimastel matustel oli ärasaatjaid rohkem kui 500 ning kuna sellise rahvahulga toitmine käis lahkunu perekonnale ilmselgelt üle jõu, siis tulid teised naabruses elavad vähegi jõukamad inimesed appi. Nii oli ka meie juurde kogunenud ligi paarkümmend inimest peielauale.

Kuigi linnaruumis võib kohata ka surnuaedu, siis maapiirkonnas leitakse sobiv matmispaik koduõuel. Mama räägib, et siinses külas valdavalt esinev Luo hõim järgib suuresti veel tänapäevalgi esiisade iidseid hõimukombeid ning selle kohaselt on matmispaigal oma eriline tähtsus. Näiteks lahkunu, kes on olnud mitmenaisepidaja, tuleb matta esimese naise maja ette, viimase hävimisel tuleb ehitada uus ajutine hütt. Kui mehel veel oma õuepealset pole, siis tuleb koht leida isakodus oma lihase ema maja ees paremas nurgas. Naise puhul mängib rolli tema abielustaatus- kui tegemist on abielunaisega, siis asetatakse ta oma maja ette suunaga kodu poole, vastasel juhul oma vanemate koju. Kui naine on jõudnud aga täiskasvanuikka, kuid abiellunud veel ei ole, siis ta vanemad küsivad tüdruku vanima õe mehelt luba tütar tolle mehe maja ette matta ning edasi talitatakse nagu oleks tegemist abielunaisega. Kui viimane pole sellega nõus, siis tuleb sobiv koht leida väljaspool koduõue. Antud kombed on seotud uskumisega, et nii on lahkunul kergem kodustega hüvasti jätta..

Matused ise aga meenutavad tõepoolest pigem pidustusi ning seetõttu pole imekspanev, et muusika võib olla rõõmsatooniline. Värvikirevates riietustes inimesed tantsivad ja laulavad varajaste hommikutundideni ning saadavad niiviisi lahkunu igavikku..

IMG_4919

*
Kuigi teadvustame, et tegemist on kolmanda maailma riigiga, kus arstiabi kättesaadavus ning üleüldine infolevik eriti just maapiirkonnas on nii vaesusest tingituna kui ka isolatsiooni tõttu suureks probleemiks, siis ometi paneb küsima, miks on surmal siin nii suur osa igapäevaelust ? Miks kuuleme ühe enam, et külas surevad nooremad inimesed, kõige kaitsetumad lapsed ning seejuures on põhjus tihti diagnoosimata..? Või tunnetame hoopis meie seda kuidagi teisiti?

Saan teada, et üheks peamiseks surma põhjuseks on siin malaaria, millele järgneb vähk ning viimastel aastatel lausa epideemiapuhanguga võrreldav AIDS.. Malaaria tagajärjel suri eelmisel aastal ainuüksi registreeritud andemete kohaselt kokku üle 46 000 inimesed..
Kui vähiravi on väga kallis ning AIDS’il puudub üldse ravi, siis malaariat põevad siinsed inimesed aastas lausa mitmeid kordi ning on meil võrreldav gripiga, alludes õigeaegse märkamise korral täielikult ravile. Seda enam teeb kurvaks, et tegelik põhjus peitub tihti selles, et 50 shillingut (0,50 €) maksev ning igas apteegis müüdav malaariatest, ning 500 shillingune (5 €) ravim, jääb paljude inimeste jaoks lihtsalt kättesaamatuks ning maksab seeläbi neile sõna otseses mõttes elu hinnaga..

Teadvelolek ning usk kui resilientsuse allikas?

Ühel õhtupoolikul päikeselambi valguses Mamaga teed juues ning maailma asjadest rääkides otsustab ta avada ühe järjekordse ukse enda sisemaailma ning jagada hinges hoitud perekonnalugu. Saame teada, et surm pole ka meie siinset peret puutumata jätnud ning aasta tagasi võttis ta kiire ja halastamatu haiguse tagajärjel kaasa Mama ja Old mani vanima poja. Kõigest paar kuud hiljem kadus ootamatult kõrvalt ka tema naine. Nii jäi päeva pealt orvuks jäänud 14-aastane lapselaps Ian nüüd vanavanemate kasvatada..
Mama vaatab kaugusesse, tema pilk on klaar ning tema silmis peituv helk räägib igatsusest ning kurbusest.. kuid selles pilgus on veel midagi- selles on mingi teatav seletamatu rahu ja ta ütleb: „mis jumal annab, selle ta ka võtab ning see on miski, mida meil pole võimalik mõjutada.. Ta on nüüd paradiisis, seal, kus on ainult valgus ja rahu.“

Hoolimata sellest, et me ei jaga Mamaga samu religioosseid veendumusi, ma ei suhestu kirikuga niiviisi nagu ta seda ootaks ning minu usk piirneb universumi tugevatesse jõududesse uskumise ning spirituaalsusega tajun, et antud mõtteviis ja Mama tasakaalukus surmast rääkides peegeldab ja seletab lahti minu jaoks midagi olulist- siinsete inimeste suhtumist surma. Reaalsusesse, kus elu loomulikku osasse suhtutakse teatava mõistuspärasusega, teadveloleku ning loomulikkusega. Lausa sellise loomulikkusega, et uute inimestega tutvudes küsitakse lisaks nimele ja sellele, kus me pärit oleme ka õige pea seda, kas meie vanemad on elus. Meie jaoks ootamatu ning kummaline küsimus, nende jaoks, aga reaalsus.. Reaalsus, kus usul ja religioonil on täita selles oma suur (terapeutiline) osa. Osa, mille kohaselt ollakse veendunud, et maisele elule järgneb elu taevariigis ning paljudele pakub lohutust usk uuestisündi..

*
Kuid on ka paljut, mida siinses ühiskonnas on raske mõista. Näiteks seda, et pojast ei jäänud maha vaid hoolitsust vajav pojapoeg, vaid ka hiiglaslik haiglaarve, mis üle miljoni Keenia šillinguga (10 000 €) tuletab igapäevaselt meelde lisaks emotsionaalsele raskusele ka päeva-pealt raskenenud majanduslikku olukorda.. Paraku on seetõttu ka muidu Old mani ja Mama armust siin töötegemise vastutasuks peavarju ning koolitust saanud Anni ja Dorcase kooliskäimise toetamisel lõpp. Kui muidu pole Old man ja teised pere rahalistest raskustest meile kunagi rääkinud, siis reetis Anni eemalolek ning murelik pilk streigi ajal meile tema suure mure. „Ann, miks sa nii murelik oled viimasel ajal?“ ei saanud mina küsimata jätta, kui kord palava keskpäeva päikese eest banaanipuu lehtede all peale maisivedamist jahutavat varju otsisime. Tunnetasin Anni ebalevast ja ekslevast pilgust soovi murekoormat jagada, kuid ka hirmu midagi valesti või liiga palju öelda.. Ometi otsustas ta ettevaatlikult rääkida ära loo, kuidas Old manil pole olnud eelmisest aastast alates võimalik teda rahaliselt aidata ning sel aastal palus Anni muidu toetav tädi tal valida, kelle kooliskäimist too toetama peaks- kas tema kord juba pooleli jäänud keskkooliõpinguid või Anni venna unistust pääseda ülikooli. „Kuidas mina peaksin valima, iseenda ja oma venna tuleviku üle?“ räägib Ann pisarsilmi. „Ja kuna mul pole enam mitte kedagi teist, siis ainus võimalus on minna Nairobisse ja püüda leida mingigi töö..“ on tema ahastuses olevate mõtete tagajärjel unistustest järele jäänud ainult kurblik ohe..
Kuigi olen algusest peale olnud seisukohal, et kala asemel tuleb anda õng ning minu võimuses on jagada vaid oma vähest aega, nõu, olla olemas ja kuulata, siis nüüd teadsin, et see mõnikümmend eurot minu elus ei muuda midagi, kuid Annile tähendab see võimalust jätkata õpinguid, ära lõpetada kool ning olla sammuke lähemal, et määrata oma tulevikku. Ja see siiras rõõm ja tänutunne, kui Ann Old manilt teada sai, et maksime Korinnaga ära tema järgmise aasta õpingutasud ning mille peale ta meile teatas, et kui streik läbi saab, on ta esimene, kes koolide avades tundide algust ootab, rääkis juba iseenda eest.. (PS! Ann pidas sõna 🙂 )

Ian, kes vast kõige rohkem kooli algust ootas unistab aga arstiks saada. Ilmselt ei vaja selle noore, kuid elu karme keerdkäike tunnetanud poisi elulugu teades seletamist, miks just arstiks ning mis küsimustele ta arstiteadusega oma elus vastust leida püüab..

IMG_5446

Armuloits ja imeravim ehk kohtumine külanõiaga

Kuid, et mitte lõpetada nii tumedates toonides, siis natukene siisest nõiakunstist..
Kuna arstiabi ning moodne meditsiin jääb siinses ühiskonnas paljudele tihtilugu kättesaamatuks, siis on traditsioonilistel ravitsejatel Keenia külaelus täita veel üsnagi mõjus roll. Nii võib pea igas külas leida oma tervendaja või sensitiivi.. No ja teada saanud, et lastekodust, kuhu tee meid viimasel ajal üha tihedamini viis, kõigest mõne suhkruroopõllu läbimise kaugusel asub pisike hurtsik, kus kuulus külanõid posimise, tervendamise ning ennustamisega tegeleb, ei suutnud ka meie oma uudishimu vaigistada ning nii me siis kord peale tööpäeva teatava muigega näol sinna poole oma sammud seadsimegi. Antud külanõid on tuntud oma esivanematelt päritud tervendamisvõimega ning tema juures käivad abi otsimas paljud, kes tavameditsiinilt abi pole saanud. Samuti tegeleb ta nõiduste maha võtmisega, vaatab tulevikku ning ütleb une pealt mitut abielu ja last ta su elus näeb. Pean tunnistama, et kui muidu antud teemasse sõbraliku muige, kuid teatava aukartusega suhtun, siis hurtsikule järjest lähemale jõudes tõmbusid peopesad higiseks ning võimust võttis pigem viimane..  Eks terve mõistus räägib küll iseenda eest, kuid ometi on selles šamanistlikus maailmas midagi sedavõrd intrigeerivat, et kui külanõid meid jutule võtab, võiks kohtuda küll.. Võttis ka, muidugi mzungudele (valgetele) omase hinna eest..
20150817_173854
Minu (pette)kujutelmi kohaselt pidavat külanõid elama ikka tõelises nõiamoori majas- tuba täis aromaatset viirukisuitsu, küünlaid, seinte peal ravimtaimi.. tegelikkuses leidis kohtumine aset ühes Keenia traditsioonilises savionnis, kus sensitiiv meid oma kodu söögitoas/külalistetoas vastu võttis. Asetades raha paksu raamatu vahele, hakkas seanss pihta. Nõid vaatas aga sügavalt silma ning rääkis pisut ümmarguselt kõike mida nägi, mis tema võimuses ning rõhutas ikka alatasa, et võib kõike teha ja muuta, aga tema musta maagia ning halva nõidusega ei tegele. Mina olin hoolimata nõia lahketest pakkumistest panna peale armuloits, või mõjutada meelepäraselt karjääriredelit seda meelt, et las elu läheb ikka oma soodu nii kuis peab 🙂

Kuna tegemist oli kuulsa külanõiaga, siis klientide rohkuse tõttu ta kurta ei saanud ning paralleelselt meiega tegeles multifunktsionaalne sensitiiv ka teiste klientide ning müügitööga. Aeg-ajalt tuhises ta õue, tegi hinnatud ravimtaime leotise rahaks ning  jätkas jälle meiega. Meie ikka omakeskis mõtlesime, et ei tea, kuidas nii keskenduda saab, aga palju me antud teemast ikka jagame.. Nii paar korda edasi-tagasi lennates oli nõid kord tagasi ka meie seansi jätkumise jaoks väärtuslikuga ning oli kusagilt (ilmselt maja eest asuva puu otsast) kaasa toonud kaks oksa, mida me tema loitsusõnade saatel närima pidime. Järgmisena pidime toa nurgas seisva suure püti seest kaks lonksu kibedat taimeleotist jooma (rangelt ainult kaks!) ning lõpetuseks nägu ja käsi kohvipaksu meenutava puruveega pesema. Eks me parajad tahmanäod välja nägime, kui hurtsikust välja astusime, aga et mitte alahinnata nõiakunsti tegime kõik protseduurid kaasa.
Eks ta üks kentsakas ning omamoodi kohtumine oli, kuid siiski meeldejääv kogemus igatpidi sõbraliku külanõiaga. Ning seda, kas tegemist oli tõelise soolapuhumise ning pettuse või maagilise nõiakunstiga, näitab ilmselt vaid aeg ning see, kas nõia ettekuulutused lähevad täide või mitte 😉

*11-15. oktoobrikuu unetute ööde üleskirjutised minu vihikuservalt

Advertisements

Väike vahepostitus- mis on saanud õpetajate streigist?

Täna hommikune südantsoojendav vaatepilt kahest üksteise toel kooli poole suunduvast pisikest koolipoisist meenutas, et paslik oleks teid viimase nädala streigiuudistega kurssi viia. Kes ei tea, millest jutt käib, siis kirjutasin sellest siin. Mis on vahepealse ajaga muutunud? Peale kuu aja pikkust õpetajate streiki ning mitmeid valitsuse poolseid nurjunud manipulatsioonikatseid, otsustas riik alustada streikivate õpetajate asemele uute palkamist – 70 000 uut õpetajat ka juba leiti. Antud äärmuslik vastukäik oli piisavalt tugevaks ja ootamatuks surveks, et õpetajad tagasi tööposti läheksid ning tänaseks on koolid taas teist nädalat järjest avatud. Paraku ei tähenda see aga seda, et õpetajad oleks tööle naasnud kergendustundega, vaid tegelikkuses pole toimunud vähimatki pööret ei õpetajate olukorras ega streigi alustamise põhjustes üleüldisemalt. Vastupidiselt näib, et üle kuu aja kestnud streik on teinud õpetajatele vaid karuteene ning nüüd ollakse tagasi nullpunktis, kus arutelu ei käi mitte enam 50-60% palgatõusu ümber vaid hoopis septembrikuu ettenähtud teenistuse (mitte) maksmise üle.. Õpetajad aga peavad olukorra iroonilisusest hoolimata võidujooksu ajaga, valmistavad lõpetajaid ette eksamiteks ning teevad ületundide arvelt kaotatud koolitunde tasa.. Viimast proovime kalendrisse vaadates teha ka meie. Kihutame aga piki-piki seljas ühest koolist teise, naudime võimalust klassi ees seista ning püüame järelejäänud ajast anda maksimumi..

Ilovemyteacher
Ehk oleks valitsuseliikmetel õppida midagi oma rahva imetlusväärsest ühtekuuluvustundest, lahkusest ning vendlusest? Või kõige väiksemate suurtest ja siirastest, südantliigutavatest žestidest? Sest, kas tänane seik, kus vaevu meetripikkune tütarlaps oma ainsat hommikusöögiks kaasa saadud suhkruroogu mälus ning siis mind nähes oma niigi vähest lahkelt minu poole ulatades küsis: “kas sa ka soovid?” ei räägi mitte siinsete inimeste erakordsest emapiimaga kaasa saadud heldusest?

Piki- piki hingeelu ehk lugu sellest, kuidas kilometraaž toob lähemale elu armastuse

Piki-piki see siinne põhiline liiklusvahend on üks vahva tegelane. Ükskõik, kuhu sa ka ei lähe või kus sa ka poleks ilmub alati justkui ei kusagilt oma mootorratta tulede plinkides nähtavale keegi, kes sulle küüti pakub.. või tegelikult nagu mesilased ümber meepoti on küüdipakkujaid tavaliselt ikka rohkem.. Sest kuidas on see võimalik, et need kaks naist kindlameelselt päkatakso usku on ja neil tolmustel teedel oma kondimootori jõul igal võimalusel tõelise naudinguga liikuda eelistavad. Ju peab asi ikka õiges veenmisoskuses olema! Kord aga piki-piki kasuks otsustades, võib olla kindel, et ei vähene mitte ainult jalavaev, vaid oled kutsutud osa saama teekonnast, kus ruumi jagub seiklusteks. Ja piki-piki peal juhtub juba nii mõndagi- alustades psühholoogilisest nõustamistest, lõpetades abielu ettepanekuni..

Tegelikult on ilma naljata piki-piki äri siin vaat, et number üks äri.. või vähemalt nende seas, kel haridustee mingil põhjusel poolikuks on jäänud. Ja, et selles konkureerivas ärimaailmas silma paista ning ellu jääda, suhtutakse piki-pikidesse mitte niisama lihtsalt elututesse kaherattalistesse, vaid masinatesse, kelle atraktiivsuse eest tuleb hea seista! Tavaliselt on nad täis kleebitud poppe kleepse, tagumisel poritiival on valgete tähtedega maalitud mõni psalm piiblist või muu pilkupüüdev slogan, näiteks nagu meie piki-piki juhil- „Respect my mom“ (!), nooblimatel masinatel lehvib küljes Ameerika lipp (Ameerika unelm ja verevend Obama- kaks kauget, kuid maagiat täis võlusõna, mis kikitab küll pea iga kohaliku kõrvu. Kulisside tagant võin avaldada, et Obama vanaema ei ela meie kodust sugugi mitte kaugel 😉 ) ning veel vägevamatel on külge ehitatud helisüsteem.. Niisiis lapiga veel viimane lihv ning kõik endast olenev tehtud võib sõit alata! Ja kui vahel juhtubki, et poole tee peal läheb kumm katki või liigne raskus ei pea mõnele jupile vastu, siis võib ka kõige üksikuma külavahetee ääres peatudes põõsast välja hüppamas näha täis varustusega mehaanikut, kes kummi nagu tõeline meister vormel ühe boksis sekundite möödudes ära vahetab (oma silm on kuningaks)! Ja kui välja arvata mõned üksikud seigad, on piki-piki truu kaaslane, kes hea tahtmise korral mahutab peale vaat, et pool perekonda (siin on suured pered), nende diivani või maisikoorma.. Samuti pole harv vaatepilt, kus piki-piki mees enne sõitu risti ette lööb ja siis juba tuhat nelja tolmupilv järel teele kihutab.. Neil teedel ja siinses liikluskaoses on kõrgemate jõudude kohalolu tõesti vajalik.

Aga, et mitte liiga pikalt peatuda aia posti asemel aia augule, siis nii nagu meil on siin oma mangodiiler, kes meid nähes alati need kõige magusamad ja mahlasemad mangod välja otsib ning meie kõhule iga kord ühe ekstra mangoga pai teeb, siis on meil välja kujunenud ka oma ustav piki-piki poiss. Saage tuttavaks- Saidi!

piki-piki

Saidi on 25 aastane moslemi juurtega poiss (mitte, et tema usuline kuuluvus, miskit moodi erilist välja toomist vajaks, kuid just nii ta meile end esimesel korral tere kätt ulatades tutvustas ning näib, et tema enese identifikatsiooniga kõikse paremini kokku kuulub). Tema isa oli Mumiase suhkrutööstuses valvurimees ja seega võrdlemisi heal järjel olev mees (ikkagi piirkonna suurim ja mõjusam kompanii). Saidi ema oli algupäraselt kristlane, kes õige pea peale mehele minemist usku vahetas. Neil sündis kokku kuus ühist last, Saidi kolmest perepojast noorim. Siinses ühiskonnas tavapäraselt võttis Saidi isa aga õige pea ka teise naise, kellega elu möödus juba viljakamalt- kaheksa ühist last. See oli õitseaeg. Tööd oli, kaks naist oli ning lapsi oli ka kahe naise peale kokku parasjagu. Siis aga tabas peale järjekordset korruptsiooniskandaali Mumiase suhkrutehast krahh: kuulutati välja pankrott, mille järel jäi ligi 2000 kohalikku elanikku tööta, Saidi isa paraku nende seas. Enamus Saidi õdedest-vendadest olid selleks hetkeks juba haritud. Saidi oli aga “vale aastakäigu mees” ning temaga samal aastal sündis Saidi isa teisest abielust samuti laps. Kuna majanduslikud võimalused polnud enam need samad, mis hiilgeaegadel, siis nüüd tuli isal valida, kumma lapse ülikooliharidust toetada. Paraku soositi teise naise perepoega ja Saidi unistus raamatupidamist õppida sai päeva-pealt oma kurva lõpu. Saidi aga pead norgu ei lasknud ning paljude teiste saatusekaaslaste kombel otsustas seniks piki-piki äriga algust teha. Pealegist leidis ta keskkoolist endale kena pruudi, kelle kätt ta peale lõpetamist ning tüdruku kolledžisse saatmist palus. Kuna aga siinses ühiskonnas kasvab tüdrukute väärtus võrdväärselt haridusega, siis tähendab see Saidi sõnutsi seda, et tema kõrgharitud pruudi hind võib küündida lisaks paarituhande shillingule kuni 50. lehmani! Seega on Saidi üllameelselt oma õpinguplaanid lahterdanud „teisejärguliseks“ ning nüüd terendab silme ees vaid üks unelm (või 50 lehma), et saada kokku vajalik summa ning oma kihlatu ka ausa mehe kombel lõpuni ära kosida. Saidi edasised plaanid peale pulmi oleks aga juba üsna realistlikud: „Kui üks naine, siis piisaks kolmest lapsest- kaks tüdrukut ja üks poiss- siis oleks keegi, kes tütreid kaitseks ja vanemate eest hoolitseks. Kui kaks naist, siis aitab mõlema naise peale kokku neljast lapsest“ arvab moodsa mõtlemisega Saidi. „Aga, kas nii ka sobib, et teine naine pole moslem vaid kristlane?“ hakkan Saidi tulevikuplaanidest ühe järjekordse piki-piki sõidu ajal üha rohkem huvituma. „Sel pole vahet jaa“ teatab Saidi minu üllatuseks üsna ootamatult. „Sa pead lihtsalt veenma teda usku vahetama“ lisab ta juba õige pea siiralt. „Aga, mis Su praegune armastatu arvaks, kui Sa läheks üks päev tema juurde jutuga, et nüüd võtan uue pruudi“ saan mina Saidi avameelsusest indu juurde. Minu ootamatu küsimuse märgiks möödub aga vahepeal meist suur suhkruroo veoauto ja oleme kõik hetkega tohutu tolmupilve sees peidus- suu, silmad, kõrvad tavapäraselt punakaspruuni tolmu täis. „See on lihtsalt arutamise küsimus“ ütleb Saidi mulle natuke end kogudes veenvalt.. Mina ei jäta ka jonni: „Kas Sina oled juba pinnast uurinud ja tead, mis Su pruut selle peale kosta võib?“. – „Ah ole, kus siis praegu nii saab, kui ma praegu sellest juttu teen, siis võib ta lihtsalt minema minna. Leiab veel endale kolledžist mõne harituma.. Võib-olla siis kui abieluliit sõlmitud ja ühised lapsed..“ ütleb Saidi mulle muiates, kuid kavalalt. Saidil nutikust jagub- ega ta ilma asjata klassi üks helgem matemaatik polnud ja raamatupidamisest unistas.. Ja hoolas on ta ka. Vahepeal, kui on sadanudki nii kõvasti, et piki-piki meeste seas kurikuulus Ingusi küla tee on tembeldatud läbimatuks, siis Saidi peale saab alati loota ning vajadusel lükkab ta kasvõi pool teest allaandmatult mootorratast käekõrval ja meie jalutame tema kõrval sopa sees, aga aus diil on tehtud ja koju on lubatud tuua! Saidi on sõnapidaja mees!

Rääkides, aga piki-piki ärist üldisemalt, siis on ka siin oma hierarhia. Esimese staatuse piki-piki juhtidel endal mootorratast ei ole ning neil tuleb see päevas 300 shillingu eest rentida. Praegu kuulub ka Saidi veel nende piki-piki juhtide sekka ning kui rendiraha on makstud, siis jääb tema päevaseks teenistuseks keskmiselt 400 shillingut (3,60€). Saidi on aga kindel, et ühel heal päeval ostab ta enda isikliku piki-piki, teenib head kasumit ja nii kihutab ta juba õige pea fanfaaride ja pulmakellade saatel oma südamedaami uksest sisse. Seniks, aga ei kaota alati optimistlik ja igati siiras Saidi usku- korjab aga naerusuiselt uusi kundesi ning sulatab meie südameid ka, sest kuidas muudmoodi saakski, kui ta täna näiteks meile täie tõsidusega teatas, kuidas ta küll sooviks, et tal natuke rohkem juba raha oleks. Ja mitte selleks, et kärsitult pulmaplaane pidada- ei, see jääb vähemalt kahe aastaku plaanidesse, vaid et meile ka kiivrid saaks osta.. Niikauaks, aga kui meie siin oleme toetame truult Saidi piki-piki äri, saame osa tema unistustest ning mõtleme aga endamisi, kes on küll see müsteeriline ja saladuslik naine, kel imepärane võime ühe poisi maailma ja prioriteete nii seada, et kuus päeva nädalas ja kaksteist tundi päevas mööda tolmust teed kihutades vaid üks ja ainus siht silme ees püsib..

Kuna pildid räägivad nii suurt ja kõnekat keelt, siis toon oma viimase aja kohtumised Teieni seekord läbi kaamera silma.

Teesõbrad, kas teadsite, et teelehtede korjamine on teeistanduse üks mahukamaid töösid- seda tehakse tavaliselt käsitsi ja korjajateks on enamasti naised. Tee kvaliteedi määrab aga see mitu teepõõsa võrse ülemist lehte nopitakse.
Teesõbrad, kas teadsite, et teelehtede korjamine on teeistanduse üks mahukamaid töösid- seda tehakse enamasti käsitsi ja korjajateks on tavaliselt naised?
Teest rääkides, siis stiilinäide Ingusi küla teedest. Kui sajab, siis teed on siin üsna läbimatud..
Teest rääkides, siis stiilinäide Ingusi küla teedest. Kui sajab, siis teed on siin üsna läbimatud..
“Ei saa minna üle jõest..” ehk vahel lausa nii läbimatud, et suurvihma tulem laiub tee kohal ja ette tuleb võtta tõeline retk kodu poole: paljujalu paduvihmas ja õhtupimeduses. Meie jaoks ühekordne meeldejääv seiklus, aga kohalike vili, saak..?
Nendel teedel on iga väiksemagi käekese abi lükkamisel vajalik ehk
Nendel teedel on iga väiksemagi käekese abi lükkamisel teretulnud.
Suhkruvõrud ümber suu ehk kolm sõpra ja suhkruroog- see paljude laste peamine (ja mõnel paraku ka ainus) toidukord päevas.
Suhkruvõrud ümber suu ehk kolm sõpra ja suhkruroog: see paljude laste peamine (ja tihti ka ainus) toidukord päevas..
Põllu käes palavusega rasked tööd tegemas näeb igas vanuses lapsi..
Põllu peal palavusega rasket tööd tegemas näeb igas vanuses lapsi..
Juba varases nooruses õpitakse peas kõike kandma
Imetlusväärne tasakaal ehk juba varases nooruses õpitakse pea peal kõike kandma.
Milline on sinu lähim
Milline on sinu lähim “kodu pood”? Selline näeb välja meie..
Argipäev Mumiases ehk kreatiivsus loob võimalused
Argipäev Mumiases ehk kreatiivsus loob võimalused.
Pärastlõunad naiste seltsis.
Kõige suuremad töövillid ja kõige sügavamad vestlused kooruvad välja just maapähkleid puhastades.
Maisiteo järgmine etapp ehk terad eralduvad sõkaldest
Terad eraldumas sõkaldest ehk maisiteo järgmine etapp.
Kui rooliga autot ei ole siis tuleb see ise leiutada ehk siinsete laste mänguasjades on peidus tõeline loovus ja peen kunst
Kui rooliga autot ei ole, siis tuleb see ise leiutada ehk laste mänguasjades on peidus tõeline loovus ja peen kunst.
Mis, miks, kuidas ehk palju küsimusi aga vähe vastuseid siinsete laste elus
Mis? Miks? Kuidas? ehk palju küsimusi aga vähe vastuseid siinsete laste elus..
Millest unistab üks pisike tütarlaps Niiluse jõe kallastel
Millest küll unistab üks pisike tütarlaps Niiluse jõe kallastel?

Mis peitub selle poisi sügavates silmades
Või mis peitub ühe poisi sügavates silmades?
..või millest kõneleb selle Khalaba lastekodu koolipoisi silmis peegelduv helk
..aga millest kõneleb elu keerdkäike nii tugevalt tunnetanud koolipoisi silmis peegelduv helk?
Khalaba lastekodulaste koolitund
klassiruumi kitsukus
klassiruumi kitsikus..
..aga õpihimu on suur
..aga suur õpihimu.
Tarkust taga nõudmas
Tähti kokku vedamas, tarkust taga ajamas..

 Söögivahetund, see kõikse oodatum tund
Söögivahetund- see kõikse oodatum tund..
Aga kõige pealt kätepesu
..aga kõige pealt kätepesu.

Lootus tulevikule

Streik ehk sellest, kuidas asjad siin pool maailma käivad

Selle aasta esimene september algas siin teisiti, kui varasemalt. Õigemini see uut kooliaasta algust tähistav päev ei alanudki, tuues endaga kaasa hoopis tänaseks neljandat nädalat kestva õpetajate streigi. Streik, mis puudutab kaudselt või otseselt suurem osa keenialasi on tänaseks vaieldamatult kõige teravamaks ning päevakajalisemaks teemaks nii meie kodus Old Maniga õhtuste uudiste eel vana raadiomaki õiget sagedust otsides, matatus kaasreisija(te)ga istet jagades või hommikul vara värskeid ajalehti sirvivate lootusrikaste kodanike seas. Tähelepanu hariduse ning üldise riigi toimimise vastu on silmaga nähtav ning ka minu täna ostetud viimane Daily Nation viitab sellele, et see on juba päris mitme uudishimuliku silma- (ja käe) paari poolt läbi loetud. Ärevalt ootab ajalehe järjekorras lahendustpakkuvat infokildu ning võimalust rahulikumalt hingata ka see, kellel ajalehte pole võimalik osta. Aga, miks need õpetajad siis õigupoolest ikkagi streigivad ja mis on ühes riigis olukorra nii kaugele viinud, et hoolimata suvevaheaja lõpust on klassiruumid neljandat nädalat järjest endiselt tühjad?

See, et õpetajad streigivad ning oma õiguste eest seisavad, pole iseenesest Keenia ajaloos midagi esmakordset ega ebatavaliselt. Õpetajad on Keenias streikinud alates 1963. aasta iseseisvumisest kokku üle 13. korra. Viimati tänavu jaanuarikuus, mil kahe nädala pikkune streik lõppes üleöö peale valitsuse ähvardust vallandada kõik õpetajad, kes järgmiseks päevaks tööle ei naase.. Streikide põhjuseks on peamiselt alamaksustatus ning õpetajate suur ülekoormus. Viimane  näiteks on tingitud sellest, et Keenia õpetaja peab suutma õpetada keskmiselt 50 õpilast korraga. Tihtilugu on aga klassiruumid veelgi suuremad ning õpetaja peab jagama oma tähelepanu ühtekokku 100 õpilasega. Kui kõrvutada see nüüd ideaaliga ning rääkida UNESCO soovituslikust suhtarvust, siis selle järgi peaks ühe õpetaja kohta olema keskmiselt 24 õpilast.. Ideaaliga aga riigis, kus veel mitmed koolid toimivad elementaarsete tingimusteta (elekter, raamatukogu, õpikud, koolisöökla jne) kõrvutada pole väga teemakohane ning seetõttu pole raske aimata, mis õpetajaid lisaks õpilaste särasilmadele ning arengu mõjutamisele veel motiveerida võiks.. Jah, põhiline ebakõla ning õpetajate meelehärm keerleb siiski palganumbri ümber.

Tänasel päeval on Keenia riiklik õpetajate miinimumpalk 16,692 shillingut (ehk 155 €) kuus. Sellisena on ta püsinud alates 1997. aastast, mil õpetajate palku viimati tõsteti. Nüüd aga ajendas rohkem kui 288000 õpetajat taaskord üheskoos tänavatele tulema ning järjekordset streiki alustama Keenia Kõrgeima Tööliskohtu otsus rahuldada Õpetajate Liidu soov ning valitsuse varasemalt antud lubaduse kohaselt nõuda õpetajate palga tõusu enam kui 50% võrra. Kord antud utoopiline lubadus ja seni vaid kõlav katteta loosung sai esmakordselt kohtupoolse toetuse ja on justkui ajalooline verstapost tähistamaks õpetajate üle 50. aasta kestnud võitlust.

Revolutsiooniline muutus või kibemagus võit?

Paraku on kohtuotsusest hoolimata saavutus pigem kibemagusa maiguga ning kuigi juriidiliselt on õpetajad saavutanud võidu, siis tegelikkuses pole olukorras toimunud veel mingit muutust. Tööliskohtu otsus õõnestas küll selgelt valitsuse jalgealust, kuid sellele järgnes nagu jaanuarikuus parlamendi poolne ähvardus kõige pealt streikivatele õpetajatele mitte väljastada streigil oldud aja eest ettenähtud teenistust ning hiljem nad juba täielikult palgamaksmisnimekirjast välja arvata. Sel korral aga ei andnud valitsuse ähvardus jaanuarikuuga võrdväärset tulemit ning polnud piisavaks ajendiks õpetajate tööle tagasi „meelitamiseks“. Streik jätkus. Selle peale kasutas valitsus aga uut manipulatsioonitaktikat ning andis üleskutse sulgeda lisaks riigikoolidele ka kõik erakoolid. Viimased on Keenias üsna levinud koolivormiks, moodustades kogu haridusasutusest ligi 15%. Antud käigu puhul oli tegemist selge valitsuse poolse mõjustamiskatsega veeretada vastutus õpetajate kanda, koputada nende südametunnistuse pihta ning karistada seeläbi erakoole, keda antud streik ei puuduta. Õnneks ei läinud ka see radikaalne samm läbi ning tänaseks on asi nii kaugel, et läbi on käidud kõik kohtuinstantsid ning streik on kuulutatud ka kõrgeima kohtuorgani poolt legaalseks. Teisisõnu on valitsusel laskunud nüüd täielik vastutus ja kohus Õpetajate Liidu soov rahuldada. Valitsus aga keeldub diskussiooniks ning märgib, et 17 billioni shillingu tõstmiseks aastas pole riigil piisavalt kapitali. Üldisi läbirääkimisi iseloomustab president Kenyatta väljaöeldud seisukoht: „Can’t pay, won’t pay“. Selline palgatõus eeldaks valitsuse sõnul kas senise 16% käibemaksu tõstmist 21%-ni või võõrsilt laenu võtmist. Spekulatsioone selle üle, kas valitsuse rahakott kannatab või mitte sellist hüppelist tõusu kuuleb eri variatsioonides. Terava kriitika alla on siinkohal langenud ka parlamendiliikmete endi ebaühtlaselt kõrge palganumber, mis ulatub koos „lisadega“ kuni miljoni Keenia shillinguni ehk 10 000 euroni kuus (130 korda kõrgem kui Keenia miinimumpalk) ning on seeläbi oma koha “Maailma kõrgemini teenivate parlamendiliikmete edetabelis” auga välja teeninud.. (Irooniliselt võib eesotsast leida just Aafrika riigid, aga see on juba eraldi teema..) Tõenäolisemaks pean aga seisukohta, et antud „järeleandmine“ tähendaks rohelist tuld teiste töölisgruppide jaoks ning see on lisasurve, mis  teravdaks probleeme veelgi.

Selge on see, et antud olukord on tagajalgadele ajanud mitte ainult õpetajad vaid kogu riigi õpilased ning nende vanemad. Situatsiooni teeb veel keerukamaks tõsiasi, et põhi- ning keskkooli viimased  klassid alustavad streigist hoolimata juba oktoobri teisel nädalal oma lõpueksamitega. Nemad on ühtlasi ka ainsad, kellele osaliselt mõned tunnid toimuvad. Lisaks üldisele vastutamatusele süüdistatakse parlamenti aga konstitutsiooni eiramises ning ka muidu ühiskonnas üsna soositav president Kenyatta on valitsuse tegevuse (loe: tegevusetuse) tõttu langenud terava kriitika alla. Opositsioon omakorda kasutab antud olukorda kenasti enda kasuks ning tegeleb selle arvelt jõudsalt mainekujundamispoliitikaga..

Ootamatult saadud suvevaheaja pikendus ei toogi laste silmisse sära?

Aga kui jätta nüüd kõrvale see korrumpeerunud valitsus ja peen poliitiliste malenuppude nihutamine ning keskenduda ainiti neile 12 miljonile õpilasele ja nende lastevanematele. Kodus ligi kuu aega oma saatust ootavatele õpetajatele, kooli kokatädidele, lapsi vedavatele bussijuhtidele ning kõikidele teistele, kes selles poliitdraamas tegelikult peaosalised on ning kelle leiva (loe: ugali) lauale toomine sõltub hetkeseisust, siis on olukord kurb. Kurb, sest uskuge või mitte aga siinsed lapsed ei võta seda aega kui meeldiva suvevaheaja pikendamiseni vaid nende eest räägib saamata jäänud koolilõuna, kodus ilma juhendamiseta õppematerjalide omandamine ning teadmatus. Sellest räägib tõsiasi, et keskmiselt 10 000 shillingu suurune õppemaks on makstud ning muuhulgas tuleb lastevanematel nüüd ise lastele päevane toidukord tagada.. Sellest räägivad kõik need 1,4 millionit murelikku põhi- ning keskkooli viimases klassis olevat õpilast, kes hoolimata ära jäänud tundidest peavad sellegi poolest järgmisel kuul oma lõpueksameid kirjutama ning kelle tulevik ja võimalused on nüüd suuresti saatuse kätes.. Sellest räägivad Ingusi küla koolimaja õhtupimeduses põlevad pisikesed laternad, mis hoolimata hilisest tunnist läbi klassiruumi akende möödujateni kiirgavad ning kus keskkooli viimasel klassil on lubatud oma lõpueksamiteks valmistuda.. „Ma ei taha ebaõnnestuda ja minna noores eas mehele nagu mu ema oli sunnitud minema. Tahan ise oma tulevikku määrata“ kinnitab üks kooli poolt tulev lõpueksamiteks valmistuv silmnähtavalt mures tütarlaps.. Sellest räägib orvuks jäänud ning nüüd Mama ja Old Mani juures kooli algust ootava lapselaps Iani pilk, kes igal õhtul päikeselambi valguses iseseisvalt õppida püüab. Tema kokku pakitud nukker koolikott toanurgas ning toolileenil selga panemist ootav esimese septembri eel Mama hoolikalt triigitud koolivorm… Sellest räägib üle kahesaja tuhande õpetaja järjest tühjenev rahakott, kuid hoolimata päev-päevalt suurenevast survest ning süüdistavatest pilkudest on nad ühisjõuna otsustanud esmakordselt lõpuni minna.. „Kas see kõik tasub ennast ära?“ ohkab mulle üks viie lapse isa ning algklasside õpetaja matatupinki jagades..

Tõden ja tunnetan, et olukord on keeruline. Esmakordselt Keenia ajaloos on õpetajate streik ületanud igasugused ajalised ja eetilised piirid ning näib, et kumbki osapool ei ole valmis järeleandmiseks ega kompromissiks. Muuhulgas oleme ka meie kaks selles streigis oma puudutava (kõrval)osa saanud, sest üks meie tööülesanne lisaks kirikgruppidele on ka neljas piirkonna keskkoolis oma HIV-i ning AIDS-i alase ennetusprogrammi ja „Life skill trainingu” läbiviimine. Antud streik ning koolide ootamatu sulgemine oli aga midagi, mida polnud võimalik kellelgi ette ennustada ning nüüd tähendab see meie jaoks suuremat paindlikkust, praeguse tegevuskava ümberhindamist ning fookusgrupi laiendamist. Jätkame küll oma iganädalast tööd kirikugruppidega, kuid samal ajal püüame rakendust leida muul viisil – alustasime koostööd kohaliku lastekoduga ning kokku on lepitud kohtumised naistegruppidega. Seniks aga ootame miljonite teiste murelike, kuid endiselt lootusrikaste keenialastega koos koolide avamist; kuulame Old Maniga vanast raadiomakist igaõhtuseid uudiseid ja tunnetame teravamalt kui kunagi varem, kui suurt ja olulist mõju võib avaldada usalduslike valitsemissuhete, läbipaistvate otsuste ning dialoogi puudumine rahva ja valitsuse vahel ühe riigi üksikisikute eludes..

Masai Mara ehk elu ürgsete loodusseaduste järgi

Töölt ootamatult saadud kolm vaba päeva ning meie suur avastamisjanu ümbruskonna vastu, pani meie rändurivere soontes koheselt kiiremini kihama ning plaane tegema. Kuna peatselt saabuv uus kooliaasta algus lisab meie praegusele viiele noorterühmale juurde neli uut suurt töögruppi, siis olime Korinnaga ühisel veendumusel, et peame nendest kolmest vabast päevast maksimumi võtma ning mõeldud-tehtud suundusime peale pühapäevast tööpäeva üsnagi spontaanselt Masai Marasse. Teadsime, et aprillis-mais maha sadanud vihm meelitab juuli alguseks Tansaania rahvuspargi Serengeti aladelt miljoneid loomi Masai Marasse vee ja toidu otsingule ning olles kord sellele vaatemängulisele loomade rändele nii lähedal, tuleb seda võimast loodusime oma silmaga näha.

Teekond sinna oli aga juba omaette seiklusrikas ning matatu sõit väärib siinkohal oma tähelepanu. Meie rännak Marasse võttis kokku natuke rohkem kui 12 tundi ning peale kuut erinevat matatut võime tituleerida end üsna kogenenuteks reisijateks. Matatu, ehk minibuss peaks originaalis mahutama kuni 14 inimest.. tegelikkuses aga mahutab see peale täpselt nii palju sõitjad, kui ühte minibussi parima tahtmise juures võimalik paigutada on. Seega ei väljuta ennem peatusest, kui matatu on puupüsti täis ja just sellel hetkel, kui arvad, et enam pole ruumi ühelegi uuele reisijale, peatub see igati kilisev-kolisev neljarattaline ja korjab tee äärest peale veel vähemalt viis uut nägu, et nad koos oma suurte kandamitega vabade reisijate sülle ära mahutada. Nende reisijate tarbeks, kes enam teiste sülle ära ei mahu, paigaldavad leidlikud matatujuhid vahekäikudesse pisikesed puujupid ning seeläbi on viimaste teeliste lisakohad alati otstarbekalt kindlustatud. Asjad aga rändavad kaasas katusel ning see tähendab veel vaid uusi vabu kohti pagasiruumis (!) Mina jagasin näiteks tagumist kolmekohalist pingirida suurem osa teest seitsme inimese ning ühe kanaga..
Kuna matatu on nii täislaetud, et vaevu läheb uks kinni (päris tihti võib näha siiski vaatepilti, kus piletimüüja enamus aega väljas ukse peal kõõlub), armatuurlaual põlevad kõikvõimalikud kollased ja punased tuled (mina pole veel ühegi matatuga sõitnud, kus oleks töötav spidomeeter), siis järgneb politseid nähes eranditult üks ja seesama stsenaarium: piletimüüja keerab juba kaugustes politseid nähes vaikselt paarisaja šillingist rahatutsakat peeneks rulliks ning kergleva mänglusega libiseb see tee ääres oleva malbe näoga head teed sooviva politseinikku pihku. Üldiselt toimub see kõik nii osavalt, et matatujuht peab vaid natuke hoogu maha võtma ning juba on vastastikuline kasulik diil tehtud. Mitte korrumpeerunud politseinikke võib kogu riigis leida mitte ametlikel andmetel 5%..
Meie pikk teekond Masai Mara aladele kulmineerus hilisõhtul, mil kaks vastu tulnud Masaid meid läbi ööpimeda savanni telkimisala poole sõidutasid. Kuna antud reservaat meelitab lisaks metsikutele loomadele kohale ka palju turiste ja on kogu Keenia üheks suurimaks ning olulisemaks turismimagnetiks, siis meie ainsaks teele asumise kriteeriumiks oli kiiresti leida midagi vähem turistlikku ning tänu kõikvõimsale internetile saime ühe kohaliku Masai numbri, kes alates 2006. aastast meiesuguseid- mitte väga suuri mugavusi, kuid tõelisi emotsioone tagaajavaid rändajaid majutab. Niisiis usaldasime end edaspidi seal ööpimeduses, ainult suur ümmargune kuu valgust näitamas, Masaidest teejuhtide kätesse, kelle jälgedes me ka turvaliselt oma peatuspaika jõudsime. Telklaagris võttis meid vastu kolm punasesse hõlsti riietatud Masaid, kellega juba varsti lõkke ümber istudes ning nende erilist ürditeed juues ühise keele leidsime. Kuulasime antud telkimisala loomislugu ning selgus, et selle taga on tõeline missiooni- ja kogukonnatunne. Silmades peegelduva kirega rääkisid need Masaid, kuidas nad oma kohaliku kogukonna arenguks ja hüvanguks midagi teha tahtsid ning ühisjõu koondades rajati kõige pealt puhta joogivee saamiseks kaev, mis on tänaseni selle piirkonna üks ainsamaid võimalusi maapõuest ammutatud joogikõlbulikku vett saada. Hiljem lisandus juba välise abiga rajatud pisikene haigla ning algharidust võimaldav kaheklassiline koolimaja. Täna toetatakse ka orvuks jäänud laste kooliskäimist. Antud projektide rajamisel saadi küll ühekordsest välispidist toetust ning ka praegu sõltutakse suuresti välisest abist, kuid paraku pole selline asi jätkusuutlik ning kuigi meestel polnud majutusärist ning turismindusest aimugi, liikusid mõtted peatselt selleni, kuidas antud turismihorde küla heaoluks rakendada. See kuidas keset isolatsiooni alustada millegi kasumlikuga on muidugi suur väljakutse ning selgub, et telkimisala loomisest on selle säilimise nimel palju vaeva nähtud. Seda eelkõige seetõttu, et üldine turismisektor on kogu Keenias olnud viimastel aastatel üha langevas tendentsis. Seda on mõjutanud nii Ebola (mis ometigi jäi Keeniast tuhandeid kilomeetreid kaugemale), kogu maailma vapustanud Garissa terroriakt, Al Shabaab ning üldine kõrge terrorismioht. Ometi pole raskustest hoolimata Masaidele omane ürgne emapiimaga kaasa saadud ellujäämisintinkt neil ühegi projekti toimimist lõpetada lasknud. Kõik mehed töötavad seal vabatahtlikkuse alusel ning saadud tulu jaguneb muuhulgas nii õpetajatele palgamaksmiseks kui ka orvuks jäänud koolilaste baashariduse võimaldamiseks.. Tundsime, et oleme saabunud õigesse kohta.

pühvlid

Nii veetsime seal tähistaeva all, jalad lõkkekolde ümber soojenemas ning lugusid vahetades mitmeid tunde. Esimest korda tundsime ka siin oldud aja jooksul savanille omast külma ja karget õhku. Selle ürgse rahva unikaalseid elukombeid ja värvikaid lugusid seedides suundusime uue päeva ootuses telkidesse, mil peagi ritsikate laulu ja tuulekohina saatel unne suikusime. Hommikul kuulsime Masaidelt, et meie telkimisala ümbruses oli öösel uudistamas käinud viiepealine elevandikari. Selleks aga, et metsikud loomad inimestega pahuksisse ei satuks, on üks meestest alati öövalves, et lõkkeaset kohendada ning seeläbi loomi inimasustusest eemal hoida.

Loojangule vastuIMG_4269
Meie uus päev algas päikesetõusuga mil alustasime oma esimest kohtumist selle metsiku looduse asukatega. Masaid armastavad ning austavad loodust ja loomi kõrgelt ning sajandeid loomadega alangu karmi keskkonda jagades, tunnevad nad selle tohutu suure maaala igat puu-, põõsa-, looma- ja linnuliiki. Nende oskus metsikute loomade pesitsuspaiku tajuda on imekspanev ning tänu sellele, saime nende päevade jooksul osa nii suure viisiku (lõvi, leopardi, elevandi, ninasarviku, pühvli) kui ka teiste rändel olevate loomade kõikehõlmavast ilust.  Esimesena tervitasid meid rohusööjad Gnuud, kes suure rände ajal siia metsiku looduse pelgupaika lopsaka rohumaa tõttu on tulnud. Nende arvukus küündib üle miljoni ning neid juhivad sellel pikal teekonnad ligi paarsada tuhat must-valge triibulist sebra. Lisaks neile püsib rikkalikuma toidulaua ning voolavate veeallikate ootuses teel ligi 300 000 Thomsoni Kaselli. Nendele aga järgnevad omakorda kiskjad, kes toiduahela tipus seda võimsat rännet ning ökosüsteemi valitsevad. Loomade rände ulatus võib hinnanguliselt küündida kuni 3000 kilomeetrini. Akaatsipuu all keskpäevapäikese eest varju otsiv lõvipaar ning põõsavilus äsjapüütud saaki seediv täpiline gepard tuletab, aga kiiresti meelde loodusseaduse põhireegli, mille kohaselt tugevam ning kohanemisvõimelisem jääb ellu. See 1961 aastal loodud loodusreservaat on vaieldamatult üks maailma olulisemaid kaitsealasid.

LõviIMG_4102

Kuid olelusvõitlust ellujäämise üle ei pea vaid need metsiku looduse isendid, vaid ka üks vanim ning unikaalseim Keenia hõimurahvas – Masaid. Neid punasesse kangasse mähkunud sihvakaid ja saledaid pärismaalasi võib kirjeldada kui tõelisi sõdalasi, kes loodusega kokku põimunud ning juurtega tugevalt oma maa ja traditsioonide küljes endiselt tänapäeva modernse ühiskonna vastu võidelda püüavad. Ma (Tõlkes „Maa“) Sai’d („Rahvas“) on põlised Nomaadid, kes paiknevad nii Lõuna-Keenias kui ka Põhja-Tansaanias ning nende kogupopulatsioon ulatub ligi pooleteist miljonini. Tegemist on karjakasvatajatega, kelle põhiline elulaad ning selle järg tiirleb ümber loomade. Ka mehe seisund ning mõjuvõim sõltub karja suurusest ning mida suurem on veisekari, seda rohkem naisi saab ta endale lubada. Ühe naise võtmiseks peab traditsioonide kohaselt pruudi isale lunastama kümme veist. Kui tänapäeva muutuvas elukorralduses võib kogu Keenias leida üsna vähesel määral polügaamia praktiseerijaid, siis Masaide seas on see võrdlemisi hääbuv traditsioon veel siiski püsiv. Üks telkimisalal askeldav Masai noormees räägib, et tema isal on näiteks seitse naist ja temal seeläbi 36 õde-venda. Kõige vägevama mehe tiitlit hoiab aga üks 12 naise pidaja.. Minu küsimuse peale, kui mitu naist tema sooviks võtta vastab ta tagasihoidlikult, et kahest piisaks küll. Tegelikult on selline suhtumise eriti noorte ning kooliharidust saanud meeste seas tõusev tendents. See on selgelt võrdelises seoses koolihariduse tutvustamisega. Ka meid majutav Tira räägib, et tema oli oma õdedest-vendadest ainus, kes kooliharidust vastu isa tahtmist sai. Tihtilugu aga saadeti kooli vaid kõige väetim, karjakasvatuseks mitte sobiv poiss. Kuigi esiisad võitlesid tugevalt hariduse raamidesse surumise vastu, teades, et sellega hääbuvad nende iidsed traditsioonid ning unustatakse põhiline ülesanne siin maal- karjakasvatamine, siis tänapäeval on hariduse saamine üha rohkem hinnas.

meesk

Kuigi Masai meeste käes on näiliselt mõjuvõim, siis naised on kodu südameks. Ka puuokstest ning veisesõnniku segust tehtud inkajijik’de ehk majade ehitamine on Masai naiste ülesandeks. Lisaks koduhoidmisele ja lastekasvatusele on naiste kohustuseks ka mitme kilomeetri kauguselt vee ning  lõkkematerjalide kandmine. Kui aega üle jääb tegeldakse käsitööga, meisterdades pärlitest ning karpidest peenelt põimitud ehteid. Meeste põhiliseks ülesandeks on seevastu karja eest hoolitsemine ning sissetungivate röövloomade kaitseks ehitavad nad majade ümber okstest tara. Külas, mida meil õnnestus näha elas pisikestes, üksteisega kõrvuti asetsevates hüttides kokku 350 elanikku. Naisevõtu puhul kehtib aga reegel, et naine tuleb võtta kõrvalküladest ning mitmenaise pidajatel on seejuures igal naisel eraldiseisev hütt.

naistetöödIMG_4427

Kui meie identifitseerime end suuresti oma vanuse järgi, siis sünnipäevadega on siin oma lugu. Kui küsida inimestelt nende vanuse kohta, siis tavaliselt saab laste puhul vastuse nende klassinumbri kohta. Seda aga kui vanad nad täpselt on, ei tea tavaliselt ka nende vanemad. Ja ega sellel polegi tähtsust, sest sünnipäevi ei tähistata ning heal juhul teatakse vaid ligilähedast aastat. Seda meenutatakse antud ajajärgule omaste sündmuste järgi. Näiteks oli tol ajal kõva põud või vihmaperiood, erakordselt hea maisisaak või ikaldus. See võimaldab end nii nooreks või vanaks mõelda kui bioloogiline kell ütleb. Ka nimede panekuga kaasneb oma lugu ning need on tavaliselt inspireeritud mõne külatarga või muidu au sees oleva inimese järgi. Naiste nimed tulenevad tihti mõne viljaka naisterahva, meeste puhul mõne eriti osava vibuküti järgi.

IMG_4360

Masaid on tuntud oma tugeva tervise ning sitke kehaehituse poolest. Ühelt poolt on see tingitud nende söömisharjumisest, mis koosneb traditsioonide kohaselt peamiselt piimast, lihast ning loomaverest. Viimane saadakse veise kaelaveeni torgatud noole läbi. Lehm tapetakse aga seejuures haruharva pakkudes veiseliha vaid tähtsate sündmuste või rituaalide tähistamiseks. Selline toitumine on aastasadade jooksul võimaldanud neil ette võtta pikki rännakuid ning karmis elukeskkonnas hakkama saada. Tänapäeval on nende proteiinirikka toidulaua kõrvale lisandunud ka muidugi mitmekesisem toit. Teisalt peitub Masaide elujõu allikas nende looduslähedases eluviisis. Hinnatakse kõrgelt looduse ning taimede tervendavat mõju ning lapsed saadetakse juba oma varajases nooruses vanematega koos metsa, et esiisade iidsed saladused looduse ning taimede tervendavast mõjujõust kaduma ei läheks. Selline loodusega sümbioosis olev harmooniline eluviis ning tarkus kasutada meid ümbritsevat floorat on imetlusväärne.

SarvepasunIMG_4336

Vaatan neid oma maast ja traditsioonidest uhkusega rääkivaid inimesi ning tajun nende hõimuliikmetevahelist ürgset ja väge täis sünergiat.. ja see on paeluv! Nii paeluv, et tunnetan, et see kiirkultuuri visiit jääb mulle väheseks ning loodan, et mul õnnestub nende küllakutse veel siin oldud aja jooksul vastu võtta ning veeta nende esivanemate eluviisi järgivate inimestega mõned rohkemad päevad, mõned sügavamad vestlused. Seda enam, et tean, et nende tänaseni hoitud traditsioonid on ajaga koos hääbumas ning kultuuri säilimisvõime kahtluse all. Seniks aga talletan osaks saadud lood, lõputud kuldsed väljad ja seal kaitset leidvad metsikud loomad mälestustepagasisse.

sIMG_3869

MajaIMG_4287

pasun

IMG_42901Masai naineIMG_4357

lõkeIMG_4342

riitustants

KäsitööIMG_4320

elekasIMG_4200

Kaelkirjakud

sebradIMG_3822

Loojangul MG_4474

Natuke tööjuttu ning sellest miks me siin oleme

Tuul vuhisemas juustes, teede ääres häid soove kaasa lehvitamas pisikesed rosinasilmad ning nii kihutame piki-piki seljas juba iga päev üha kindlamalt vastu oma uutele väljakutsetele- uued noortegrupid, nende lood, elusaatused ja mured. Iga uus grupp erimoodi, iga indiviid omanäoline. Kuna ka siin on koolivaheaeg ning enamus keskkoole, kus me oma programmi läbi viime avatakse nagu meilgi septembri esimesel nädalal, siis senikaua saime ülesande jõuda siinsete noorteni läbi kirikukoguduste.

Miks just läbi kirikukogukondade?

Siinne lääne provints on koduks kahele suurele hõimule- Luhya ning Luo’dele. Üldse on Keenias kokku 42 erinevat etnilist gruppi ning peale Kikuye’de on just need kaks hõimkonda oma populatsiooni poolest valdavad. Siinsete inimeste religioosne kuuluvus ei erine ülejäänud keenialaste omast ning põhiliseks ning domineerivaks religiooniks kogu riigis on kristlus (80%), millele järgneb eriti ida piirkonnas leviv islamiusk. Samuti võib veel mitmes eri paigus leida hõimuusundite järgijaid, kuid tänapäeval praktiseeritakse seda üldiselt koos kristlusega, mis on segatud igale hõimule omaste sugemetega. Usk ning kirik käib kaasas pea iga keenialase elustiiliga ning jumalakartliku rahvana õpetatakse lapsi juba maast madalast kirikus käima ning jumala sõna järgima. Koolitund hakkab palvusega, söömine hakkab palvusega ning iga meie kohtumine ja seminar algab ning lõppeb palvusega. Samuti võib linnas ringi kihutavate matatude küljes pea alati ilutsemas näha silte stiilis: „God is with my vehicle“.. Usk on osake keenialase igapäevast ning seetõttu on kirik ning nende kogudused võimalus jõuda noorte inimeste ning nende probleemideni lähemale.
Niisiis pärast mitmeid, lausa piinlikult formaalseid kohtumisi South Wanga piirkonna tähtsate pastorite ja kirikutegelastega, saime viimaste kõrgemate jõududega konsulteerimise järel õnnistuse ja nõusoleku oma programmi läbi viimiseks ühes katoliku- ning neljas anglikaanikiriku noortegruppides.

Aga, mida me täpselt teeme ja kas selleks on tõesti ka vajadust?

Pean tunnistama, et minu suurim varjutav mure siia tuleku osas oli antud programmi jätkusuutlikkuses. Kas kolm kuud on piisav aeg, et püüda midagi muuta, jagada, õpetada? Kas jätkusuutlikum ei oleks koolitada kedagi välja koha peal, kes oleks nende noorte jaoks olemas kogu aeg, ka siis kui meie lahkunud oleme? Üleüldse, kas Uhhuduuri tabav raamatupealkiri: „Sina ei muuda Aafrikat, Aafrika muudab sind“ ei kõneta juba piisavalt tõetruult antud kõhkluste tagamaid.. ? Ja lõpetuseks tabasin end üsna pea ka eksistentsiaalsematelt mõtetelt- ei lähe ma ei maju ega muud käega katsutavat ehitama, looma.. kui suur on minu oskuste pagas ja suutlikkus rakendada oma varasemat õpitut/kogetut kasutegurlikult?
Püüan vastata kõigele nii nagu ma ka iseendale igapäevaselt vastuseid otsin.

Jah, kohati on kõik need kõhklused olenevalt taustsüsteemist ju olemas. Kolm kuud on lühike aeg, täna täistiksunud kolm nädalat veel lühem, et minu siinse kasuteguri üle vastata, ometi veendume iga päev ühe enam, et siinsed noored on jäetud kohati justkui tagaplaanile ning nendega on vaja tegeleda. Näeme, kui taiplikud, vastuvõtlikud, elavad ja loomingulised on siinsed noored, sama palju näeme, kui palju levib eksiarvamusi ning müüte, mis tulenevad puudulikest teadmistest. See paneb vaatama siinset haridussüsteemi, mis tuleb tunnistada on väga tugev oma põhiainete poolest, ometi aga näeme suurt tühimikku ainetes, mis puudutaks lisaks inimese bioloogilise arengu ja kasvuga seotud tervisekäitumist puudutavaid teemasid. Selgub, et aasta jagu on küll aine, kus peaks räägitama inimese tervisekäitumisest ning muust olulisest, millega üks noor inimene võib oma täiskasvanuks kujunemisel silmitsi seista, kuid Anni ja Dorcasega vesteldes sai üsna pea selgeks, et enamus teemad seoses inimese loomuliku arenguga on tabud ning seega sõltuvad õpilaste teadmised väga palju õpetaja endi käsitlusviisidest. Paraku kohtab aga siinkohal jaanalinnu moodi pea liiva alla panekut ning olulistest teemadest lihtsalt ei räägita. See aga väljendub omakorda murettekitavates numbrites, kus näiteks 5-7 % siinsetest noortest on HIV positiivsed ning harvad pole juhtumid, kus teismeline tüdruk langeb koolist välja raseduse tõttu või vaevu 15 aastane tütarlaps ootab oma teist last. Teine lugu on nende noortega, kelle haridustee pole võimaluste puudumise tõttu just eriti pikk ning antud reaalsus paneb asjad teise valgusesse..

Millise organisatsiooni läbi me siin toimetame?

KOMHEC organisatsioon, kuhu me tandemparter Korinnaga kolmeks kuuks vabatahtlikena tööle asusime on välja kasvanud eneseabigrupist, mis loodi 2003. aastal sooviga aidata kohalikul kogukonnal vastu seista oma probleemide ning muredega. Kuna antud piirkond on HIV ja AIDSi leviku „epitsentris“, siis probleemid on suuresti tingitud viimase laiast ning väga kiirest levikust, inimeste vähesest teadlikkusest ning kaasnevatest raskustest, mis antud epideemiaga nii tihedalt ühte sammu astub. 2009. aastaks kasvas grupp välja mittetulundusühinguks ning tänaseks on aktiivseid ning püsivaid liikmeid kaheksa, kohalikke vabatahtlikke 25 ning tegeldakse lisaks HIV/AIDSi  ennetusele ja nakatanutele ka keskkonnateadliku käitumise suurendamise, orgaanilise põllupidamise ning hariduse kvaliteedi ja kättesaadavuse parandamisega.

Meie ülesanne antud organisatsiooni all on kasvatada siinsete noorte teadlikkust tervisekäitumisest, viia läbi HIVi ning AIDSi alaseid ennetusloenguid ning läbi interaktiivsete seminaride jõuda lähemale siinsete noorte tegelike küsimuste ja muredeni täiskasvanuks kujunemisel. Nüüdseks oleme selgeks saanud, et kuigi nahavärviga käib kaasas palju ebamugavat „erikohtlemist“, siis loob see võimaluse võita kiiresti noorte tähelepanu ning sealt pinnaselt on juba meie teha, et nendega võrdväärne usaldussuhe luua. Noored on siin muidugi meie gruppides eraldi mõiste, mida lahti mõtestada ning seetõttu leiab seminaridel osalemas „noori“ alates 15. kuni 30. aastateni. Nende huvisid ja küsimusi samaaegselt katta on küll omaette väljakutse ning iga päev on ka meie jaoks suur õppimisprotsess, kuid päev-päevalt tuhiseme juuksed tuules uuele seminarile vastu ootusärevamalt. Vaikselt võtame omaks ka Keenia ajaarvamise ja hingame kohalikega ühes rütmis ning kui pool tundi peale kokku lepitud algust võib leida vaid mõne üksiku entusiastliku noore (tavaliselt on üheks neist olnud kirikukoguduse noortegrupi esimees), siis nüüd teame, et muretsemiseks pole põhjust ning nii kui tiksub uus tund on kõik osalejad kogu oma aktiivsusega kohal. See maagiline tund on siinses kultuuriruumis miski, millega tuleb lihtsalt harjuda.

Tean, et nii nagu sotsiaaltöös üldisemalt on ka siin käegakatsutavaid ning silmaga nähtavaid tulemusi oodata naiivne. Samuti võin juba praegu öelda, et lause „Sina ei muuda Aafrikat, Aafrika muudab sind“ on vettpidav. Ometi usun endiselt, et suured muutused algavad väikestest ning meie siia tuleku realistlikud eesmärgid on teostatavad. Kõik on meie endi kätes ning hoides end puhta lehena, tajudes ja saades osa kohalikust reaalsusest saame päev-päevalt teise osaks ja see loob võimaluse arenguks!

Minu pisut erivärvi postituse tublidele lõpuni lugejatele palju päikest ja lõunatuultega soojust!

Sandra