Töölt ootamatult saadud kolm vaba päeva ning meie suur avastamisjanu ümbruskonna vastu, pani meie rändurivere soontes koheselt kiiremini kihama ning plaane tegema. Kuna peatselt saabuv uus kooliaasta algus lisab meie praegusele viiele noorterühmale juurde neli uut suurt töögruppi, siis olime Korinnaga ühisel veendumusel, et peame nendest kolmest vabast päevast maksimumi võtma ning mõeldud-tehtud suundusime peale pühapäevast tööpäeva üsnagi spontaanselt Masai Marasse. Teadsime, et aprillis-mais maha sadanud vihm meelitab juuli alguseks Tansaania rahvuspargi Serengeti aladelt miljoneid loomi Masai Marasse vee ja toidu otsingule ning olles kord sellele vaatemängulisele loomade rändele nii lähedal, tuleb seda võimast loodusime oma silmaga näha.
Teekond sinna oli aga juba omaette seiklusrikas ning matatu sõit väärib siinkohal oma tähelepanu. Meie rännak Marasse võttis kokku natuke rohkem kui 12 tundi ning peale kuut erinevat matatut võime tituleerida end üsna kogenenuteks reisijateks. Matatu, ehk minibuss peaks originaalis mahutama kuni 14 inimest.. tegelikkuses aga mahutab see peale täpselt nii palju sõitjad, kui ühte minibussi parima tahtmise juures võimalik paigutada on. Seega ei väljuta ennem peatusest, kui matatu on puupüsti täis ja just sellel hetkel, kui arvad, et enam pole ruumi ühelegi uuele reisijale, peatub see igati kilisev-kolisev neljarattaline ja korjab tee äärest peale veel vähemalt viis uut nägu, et nad koos oma suurte kandamitega vabade reisijate sülle ära mahutada. Nende reisijate tarbeks, kes enam teiste sülle ära ei mahu, paigaldavad leidlikud matatujuhid vahekäikudesse pisikesed puujupid ning seeläbi on viimaste teeliste lisakohad alati otstarbekalt kindlustatud. Asjad aga rändavad kaasas katusel ning see tähendab veel vaid uusi vabu kohti pagasiruumis (!) Mina jagasin näiteks tagumist kolmekohalist pingirida suurem osa teest seitsme inimese ning ühe kanaga..
Kuna matatu on nii täislaetud, et vaevu läheb uks kinni (päris tihti võib näha siiski vaatepilti, kus piletimüüja enamus aega väljas ukse peal kõõlub), armatuurlaual põlevad kõikvõimalikud kollased ja punased tuled (mina pole veel ühegi matatuga sõitnud, kus oleks töötav spidomeeter), siis järgneb politseid nähes eranditult üks ja seesama stsenaarium: piletimüüja keerab juba kaugustes politseid nähes vaikselt paarisaja šillingist rahatutsakat peeneks rulliks ning kergleva mänglusega libiseb see tee ääres oleva malbe näoga head teed sooviva politseinikku pihku. Üldiselt toimub see kõik nii osavalt, et matatujuht peab vaid natuke hoogu maha võtma ning juba on vastastikuline kasulik diil tehtud. Mitte korrumpeerunud politseinikke võib kogu riigis leida mitte ametlikel andmetel 5%..
Meie pikk teekond Masai Mara aladele kulmineerus hilisõhtul, mil kaks vastu tulnud Masaid meid läbi ööpimeda savanni telkimisala poole sõidutasid. Kuna antud reservaat meelitab lisaks metsikutele loomadele kohale ka palju turiste ja on kogu Keenia üheks suurimaks ning olulisemaks turismimagnetiks, siis meie ainsaks teele asumise kriteeriumiks oli kiiresti leida midagi vähem turistlikku ning tänu kõikvõimsale internetile saime ühe kohaliku Masai numbri, kes alates 2006. aastast meiesuguseid- mitte väga suuri mugavusi, kuid tõelisi emotsioone tagaajavaid rändajaid majutab. Niisiis usaldasime end edaspidi seal ööpimeduses, ainult suur ümmargune kuu valgust näitamas, Masaidest teejuhtide kätesse, kelle jälgedes me ka turvaliselt oma peatuspaika jõudsime. Telklaagris võttis meid vastu kolm punasesse hõlsti riietatud Masaid, kellega juba varsti lõkke ümber istudes ning nende erilist ürditeed juues ühise keele leidsime. Kuulasime antud telkimisala loomislugu ning selgus, et selle taga on tõeline missiooni- ja kogukonnatunne. Silmades peegelduva kirega rääkisid need Masaid, kuidas nad oma kohaliku kogukonna arenguks ja hüvanguks midagi teha tahtsid ning ühisjõu koondades rajati kõige pealt puhta joogivee saamiseks kaev, mis on tänaseni selle piirkonna üks ainsamaid võimalusi maapõuest ammutatud joogikõlbulikku vett saada. Hiljem lisandus juba välise abiga rajatud pisikene haigla ning algharidust võimaldav kaheklassiline koolimaja. Täna toetatakse ka orvuks jäänud laste kooliskäimist. Antud projektide rajamisel saadi küll ühekordsest välispidist toetust ning ka praegu sõltutakse suuresti välisest abist, kuid paraku pole selline asi jätkusuutlik ning kuigi meestel polnud majutusärist ning turismindusest aimugi, liikusid mõtted peatselt selleni, kuidas antud turismihorde küla heaoluks rakendada. See kuidas keset isolatsiooni alustada millegi kasumlikuga on muidugi suur väljakutse ning selgub, et telkimisala loomisest on selle säilimise nimel palju vaeva nähtud. Seda eelkõige seetõttu, et üldine turismisektor on kogu Keenias olnud viimastel aastatel üha langevas tendentsis. Seda on mõjutanud nii Ebola (mis ometigi jäi Keeniast tuhandeid kilomeetreid kaugemale), kogu maailma vapustanud Garissa terroriakt, Al Shabaab ning üldine kõrge terrorismioht. Ometi pole raskustest hoolimata Masaidele omane ürgne emapiimaga kaasa saadud ellujäämisintinkt neil ühegi projekti toimimist lõpetada lasknud. Kõik mehed töötavad seal vabatahtlikkuse alusel ning saadud tulu jaguneb muuhulgas nii õpetajatele palgamaksmiseks kui ka orvuks jäänud koolilaste baashariduse võimaldamiseks.. Tundsime, et oleme saabunud õigesse kohta.
Nii veetsime seal tähistaeva all, jalad lõkkekolde ümber soojenemas ning lugusid vahetades mitmeid tunde. Esimest korda tundsime ka siin oldud aja jooksul savanille omast külma ja karget õhku. Selle ürgse rahva unikaalseid elukombeid ja värvikaid lugusid seedides suundusime uue päeva ootuses telkidesse, mil peagi ritsikate laulu ja tuulekohina saatel unne suikusime. Hommikul kuulsime Masaidelt, et meie telkimisala ümbruses oli öösel uudistamas käinud viiepealine elevandikari. Selleks aga, et metsikud loomad inimestega pahuksisse ei satuks, on üks meestest alati öövalves, et lõkkeaset kohendada ning seeläbi loomi inimasustusest eemal hoida.
Meie uus päev algas päikesetõusuga mil alustasime oma esimest kohtumist selle metsiku looduse asukatega. Masaid armastavad ning austavad loodust ja loomi kõrgelt ning sajandeid loomadega alangu karmi keskkonda jagades, tunnevad nad selle tohutu suure maaala igat puu-, põõsa-, looma- ja linnuliiki. Nende oskus metsikute loomade pesitsuspaiku tajuda on imekspanev ning tänu sellele, saime nende päevade jooksul osa nii suure viisiku (lõvi, leopardi, elevandi, ninasarviku, pühvli) kui ka teiste rändel olevate loomade kõikehõlmavast ilust. Esimesena tervitasid meid rohusööjad Gnuud, kes suure rände ajal siia metsiku looduse pelgupaika lopsaka rohumaa tõttu on tulnud. Nende arvukus küündib üle miljoni ning neid juhivad sellel pikal teekonnad ligi paarsada tuhat must-valge triibulist sebra. Lisaks neile püsib rikkalikuma toidulaua ning voolavate veeallikate ootuses teel ligi 300 000 Thomsoni Kaselli. Nendele aga järgnevad omakorda kiskjad, kes toiduahela tipus seda võimsat rännet ning ökosüsteemi valitsevad. Loomade rände ulatus võib hinnanguliselt küündida kuni 3000 kilomeetrini. Akaatsipuu all keskpäevapäikese eest varju otsiv lõvipaar ning põõsavilus äsjapüütud saaki seediv täpiline gepard tuletab, aga kiiresti meelde loodusseaduse põhireegli, mille kohaselt tugevam ning kohanemisvõimelisem jääb ellu. See 1961 aastal loodud loodusreservaat on vaieldamatult üks maailma olulisemaid kaitsealasid.
Kuid olelusvõitlust ellujäämise üle ei pea vaid need metsiku looduse isendid, vaid ka üks vanim ning unikaalseim Keenia hõimurahvas – Masaid. Neid punasesse kangasse mähkunud sihvakaid ja saledaid pärismaalasi võib kirjeldada kui tõelisi sõdalasi, kes loodusega kokku põimunud ning juurtega tugevalt oma maa ja traditsioonide küljes endiselt tänapäeva modernse ühiskonna vastu võidelda püüavad. Ma (Tõlkes „Maa“) Sai’d („Rahvas“) on põlised Nomaadid, kes paiknevad nii Lõuna-Keenias kui ka Põhja-Tansaanias ning nende kogupopulatsioon ulatub ligi pooleteist miljonini. Tegemist on karjakasvatajatega, kelle põhiline elulaad ning selle järg tiirleb ümber loomade. Ka mehe seisund ning mõjuvõim sõltub karja suurusest ning mida suurem on veisekari, seda rohkem naisi saab ta endale lubada. Ühe naise võtmiseks peab traditsioonide kohaselt pruudi isale lunastama kümme veist. Kui tänapäeva muutuvas elukorralduses võib kogu Keenias leida üsna vähesel määral polügaamia praktiseerijaid, siis Masaide seas on see võrdlemisi hääbuv traditsioon veel siiski püsiv. Üks telkimisalal askeldav Masai noormees räägib, et tema isal on näiteks seitse naist ja temal seeläbi 36 õde-venda. Kõige vägevama mehe tiitlit hoiab aga üks 12 naise pidaja.. Minu küsimuse peale, kui mitu naist tema sooviks võtta vastab ta tagasihoidlikult, et kahest piisaks küll. Tegelikult on selline suhtumise eriti noorte ning kooliharidust saanud meeste seas tõusev tendents. See on selgelt võrdelises seoses koolihariduse tutvustamisega. Ka meid majutav Tira räägib, et tema oli oma õdedest-vendadest ainus, kes kooliharidust vastu isa tahtmist sai. Tihtilugu aga saadeti kooli vaid kõige väetim, karjakasvatuseks mitte sobiv poiss. Kuigi esiisad võitlesid tugevalt hariduse raamidesse surumise vastu, teades, et sellega hääbuvad nende iidsed traditsioonid ning unustatakse põhiline ülesanne siin maal- karjakasvatamine, siis tänapäeval on hariduse saamine üha rohkem hinnas.
Kuigi Masai meeste käes on näiliselt mõjuvõim, siis naised on kodu südameks. Ka puuokstest ning veisesõnniku segust tehtud inkajijik’de ehk majade ehitamine on Masai naiste ülesandeks. Lisaks koduhoidmisele ja lastekasvatusele on naiste kohustuseks ka mitme kilomeetri kauguselt vee ning lõkkematerjalide kandmine. Kui aega üle jääb tegeldakse käsitööga, meisterdades pärlitest ning karpidest peenelt põimitud ehteid. Meeste põhiliseks ülesandeks on seevastu karja eest hoolitsemine ning sissetungivate röövloomade kaitseks ehitavad nad majade ümber okstest tara. Külas, mida meil õnnestus näha elas pisikestes, üksteisega kõrvuti asetsevates hüttides kokku 350 elanikku. Naisevõtu puhul kehtib aga reegel, et naine tuleb võtta kõrvalküladest ning mitmenaise pidajatel on seejuures igal naisel eraldiseisev hütt.
Kui meie identifitseerime end suuresti oma vanuse järgi, siis sünnipäevadega on siin oma lugu. Kui küsida inimestelt nende vanuse kohta, siis tavaliselt saab laste puhul vastuse nende klassinumbri kohta. Seda aga kui vanad nad täpselt on, ei tea tavaliselt ka nende vanemad. Ja ega sellel polegi tähtsust, sest sünnipäevi ei tähistata ning heal juhul teatakse vaid ligilähedast aastat. Seda meenutatakse antud ajajärgule omaste sündmuste järgi. Näiteks oli tol ajal kõva põud või vihmaperiood, erakordselt hea maisisaak või ikaldus. See võimaldab end nii nooreks või vanaks mõelda kui bioloogiline kell ütleb. Ka nimede panekuga kaasneb oma lugu ning need on tavaliselt inspireeritud mõne külatarga või muidu au sees oleva inimese järgi. Naiste nimed tulenevad tihti mõne viljaka naisterahva, meeste puhul mõne eriti osava vibuküti järgi.
Masaid on tuntud oma tugeva tervise ning sitke kehaehituse poolest. Ühelt poolt on see tingitud nende söömisharjumisest, mis koosneb traditsioonide kohaselt peamiselt piimast, lihast ning loomaverest. Viimane saadakse veise kaelaveeni torgatud noole läbi. Lehm tapetakse aga seejuures haruharva pakkudes veiseliha vaid tähtsate sündmuste või rituaalide tähistamiseks. Selline toitumine on aastasadade jooksul võimaldanud neil ette võtta pikki rännakuid ning karmis elukeskkonnas hakkama saada. Tänapäeval on nende proteiinirikka toidulaua kõrvale lisandunud ka muidugi mitmekesisem toit. Teisalt peitub Masaide elujõu allikas nende looduslähedases eluviisis. Hinnatakse kõrgelt looduse ning taimede tervendavat mõju ning lapsed saadetakse juba oma varajases nooruses vanematega koos metsa, et esiisade iidsed saladused looduse ning taimede tervendavast mõjujõust kaduma ei läheks. Selline loodusega sümbioosis olev harmooniline eluviis ning tarkus kasutada meid ümbritsevat floorat on imetlusväärne.
Vaatan neid oma maast ja traditsioonidest uhkusega rääkivaid inimesi ning tajun nende hõimuliikmetevahelist ürgset ja väge täis sünergiat.. ja see on paeluv! Nii paeluv, et tunnetan, et see kiirkultuuri visiit jääb mulle väheseks ning loodan, et mul õnnestub nende küllakutse veel siin oldud aja jooksul vastu võtta ning veeta nende esivanemate eluviisi järgivate inimestega mõned rohkemad päevad, mõned sügavamad vestlused. Seda enam, et tean, et nende tänaseni hoitud traditsioonid on ajaga koos hääbumas ning kultuuri säilimisvõime kahtluse all. Seniks aga talletan osaks saadud lood, lõputud kuldsed väljad ja seal kaitset leidvad metsikud loomad mälestustepagasisse.
Värvikirev maailm 
